5. Usk

Sinu teadvuse vundamendis peitub Usk. On öeldud: „Saagu teile teie usu järgi“. Kuid see ei ole see Usk, millest me räägime, mõeldes religioonile või Jumalale (ja need on, muide, eri asjad). See tähendab, kui me räägime pimedast usust: et meil tuleb millessegi uskuda siis, kui meil teadmisi pole, ja kui me teadmised saame, pole Usku meil enam vaja. Ei, me räägime Usust kui sellisest, uskumustest, alateadlikest püsivatest veendumustest, mis eelnevad igasugusele teadmisele. Usust, mis määrab meie reaalsuse põhiseadused. Ja siin on oluline mõista, et me kõik, ise seda ehk teadvustamatagi, usume millessegi.

Keegi usub teadusesse, sellesse, et inimene on arenenud loom, keegi usub religioossetesse dogmadesse, „pilve peal istuvasse taadikesse, kes kõike juhib“, keegi usub maagilise mõjutamise jõusse… Kuid enamik inimesi, andmata sellest endale aru, lihtsalt usub sellesse, et maailm on selline, nagu ta on, nagu me teda näeme, tunneme, mõõdame, ning ta eksisteerib meist sõltumatult, sõltumatult sellest, mida me temast mõtleme, mida me temast teame – ta lihtsalt on. Ja kui meid enam ei ole, jääb ta endiselt samasuguseks, lihtsalt meid ei ole temas. Seda nimetatakse „objektiivseks reaalsuseks“. Kuid see pole see, kuidas asjad tegelikult on, see on kõigest uskumus, sügav, lapsepõlves alateadlikult omaks võetud ja harjumusest juurdunud veendumus; enamik inimesi lihtsalt usub sellesse „objektiivsesse reaalsusesse“, samamoodi nagu keegi usub „pilve peal olevasse taadikesesse“. Kuid asi on selles,

et valem „igaühele tema usu järgi“ toimib igal juhul: seda, millesse Sa usud, Sa ka saad. Iga Usk, nagu iga tõde, kinnitab end ise välise reaalsuse faktidega. Igaüks.

Baastasandil kujutab meie reaalsus endast, nagu füüsikud ütlevad, kvantsuppi, see tähendab „segapudru“ reaalsuse kõigist võimalikest variantidest, ja ainult meie taju šabloon – see, kuidas me oma maailma vaatame, läbi millise prisma (uskumuste ja veendumuste) me seda tajume – määrab selle konkreetse reaalsuse variandi, mida me kogeme. Jah, neil variantidel on erinevad teostumise tõenäosused. Kuid nagu ütleb meile kvantkontseptsioon QBism (kjubism): „Sinu reaalsuses leiab suurima tõenäosusega aset see, millesse Sa usud (oled veendunud) niivõrd, et oled valmis selle peale raha välja panema“. Sinu reaalsuses toimub see, millesse Sa usud, „igaühele tema usu järgi“, aga faktid ja neid korrastavad teadmised on vaid tagajärjed, mis „kerkivad pinnale“ materiaalse tegelikkuse kvantsupist meie Usu šablooni järgi.

Teisisõnu, Sa hakkad pidevalt ja alateadlikult otsima ning leidma kinnitust just sellele, millesse usud. Küsimus on taas vaid selles, kas Sinu Usk, Sinu veendumused teevad Sind õnnelikuks? Võib-olla võtsid Sa oma uskumused algselt omaks teadvustamatult – emalt ja isalt, kasvatajatelt ja õpetajatelt, kogu oma keskkonnalt –, kuid nüüd saad Sa teha teadliku valiku. Mõtestada kriitiliselt lahti viljad, mida

Sa saad oma praegustest uskumustest ja veendumustest ning – nüüd juba teadlikult – valida selle, millesse Sa tegelikult tahad uskuda. Usu valik tähendab reaalsuse ja selle toimimise seaduste valikut.

See, kes valib uskuda „objektiivsesse reaalsusesse“, satub automaatselt selle reaalsuse seaduste mõju alla: ressursside piiratus, vajadus nende nimel võidelda, konkurentsiseadused, kus ellujäämine on alati kõrgemal moraalist, eetikast, Armastusest ja õiglusest. Ellu jääb tugevaim. Kuid alati leidub keegi veel tugevam, kellel on vähem moraalseid ja eetilisi piiranguid. Kuid temagi kaotab lõpuks – kõige tugevamale vastasele – paratamatule surmale. Selles reaalsuses on vaid üks tagatis – kaotuse tagatis, surma kui loomuliku lõpptulemuse tagatis. Ja seni, kuni Sa liigud vääramatult selle ette määratud lõpu poole, oled Sa määratud kannatama, kartma ja mitte armastama. Või elama „valuvaigistite“ peal, püüdes end hirmude ja pettumuste valust ükskõik millega eemale juhtida – toidu, seksi, meelelahutuse, spordi, kunstlike mängude, igasugu kursuste, treeningute, uimastite, alkoholiga…

Ja see on „objektiivne“. Sest „objektiivses reaalsuses“ on nii palju Sinust sõltumatuid väliseid tegureid, et arukas inimene, kui ta usub „objektiivsesse, temast sõltumatult eksisteerivasse materiaalsesse tegelikkusse“, lihtsalt peab tundma hirmu ja pidevat ärevust võimetusest neid kõiki kontrollida. Sellises reaalsuses valitseb definitsiooni järgi hirm. Kuid

inimene ei saa elada igaveses hirmus, see on vastuolus tema tõelise loomusega. Nii tulebki oma tähelepanu millegagi kõrvale juhtida…

Ja paljud põgenevad selle hirmu ja kannatuste eest „Jumala juurde“, jumala juurde, kes samamoodi nagu „objektiivne reaalsuski“ eksisteerib Sinust lahus – omamoodi „pilve peal olev taadike, kes kõike juhib“. Kuid see on nagu „halb politseinik“ ja „hea politseinik“. „Üks ja seesama teises kuues“. Nüüd pead Sa Teda kartma. Ja pidevalt välja selgitama, mida Tema Sinult tahab. Ja siin ilmub välja hulk religioosseid egregore, olevusi, kes soovivad toituda inimeste usuenergiast. Sest Usk on elu allikas, Usk on kanal, mida mööda energia kandub edasi sellesse, millesse Sa usud. Ja kas Sa usud jumalasse, teadusesse, kolmandasse maailmasõtta või presidenti, kes kõik päästab – sellel pole sisuliselt vahet. Sa annad oma elujõu vabatahtlikult millelegi välisele.

See ei tähenda, et Jumalat pole olemas. Jumal on olemas. Jumal eksisteerib kui kõige, kogu oleva, kõige kunagi olnu, oleva ja tuleva Kõrgeim Potentsiaal ning üheaegselt selle Allikas. Ja igal ajal on olnud inimesi, kes pühendasid end inimkonna ja Elu tervikuna selle Kõrgeima Potentsiaali teenimisele, määratledes selle Kõrgeima Potentsiaali kui Tingimusteta Armastuse, Igavese Elu, mis triumfeerib surma üle, Kõrgeima Mõistuse, Kõrgeima Ülitarkuse, Kõrgeima Jõu ja Kõrgeima Tahte, Kõrgeima Põhjuse ja Kõige Allika, ning lõpuks, Kõrgeima

Kütkestavuse kõige üldisemas tähenduses. Selliseid inimesi, kes pühendasid end selle Kõrgeima Potentsiaali teenimisele, kutsuti pühakuteks. Ja need inimesed lõid omaenese ajatu ning religioonideülese kontakti selle Kõrgeima Potentsiaaliga ning oma teenimise ja usuga rikastasid kõiki või mõnda Tema konkreetset omadust: keegi arendas Tahet (seistes 40 aastat palves samba või kivi otsas), keegi – mateeria valitsemise Jõudu usu kaudu („Ja kui teil oleks usku sinepiivakese võrra, ütleksite te sellele mäele: siirdu siit sinna!, ja ta siirduks teie sõna peale“), keegi omandas Ülitarkust, tugevdades Mõistust ja ülendades seda Vaimu, Vaimu kui teadvuse Kõrgeimasse vormi. Keegi distsiplineeris meelt. Keegi kandis endas Vabadust keha hirmudest ja piirangutest, kehalistest sõltuvustest. Keegi täiustas Keha. Keegi laiendas Hinge spektrit. Keegi kasvatas Energiat. Keegi omandas Armastust.

Jah, see on samuti Usk. Kuid see Usk, mis on pühendatud Tervikule, Ühtsele ja jagamatule Olevale, mis igal ajal lõi omaenese Elava Kontakti Elava Ajatu Jumalaga, paigutades oma saavutused Vaimu Ühtsesse Varamusse – see Usk, Elav Usk, lõi meie Kõrgeima Potentsiaali, millele saab kord ligipääsu iga soovija – ja mitte enam oma teenete järgi, vaid Kõrgeimast Armust, mis on kootud nende pühade inimeste ennastsalgavast Koondvägiteost, mis kogu inimkonna ajaloo vältel on koondunud Ühtse Jumala ja Tema Armastuse Kujuks meie vastu, Tema kui Meie Ühtse Isa-Ema Armuks Oma laste vastu.

Ja see Usk loob oma kõikehõlmavuse tõttu Kõrgeima Potentsiaali kollektiivse reaalsuse, Paradiisi kollektiivse reaalsuse.

Igaüks neist inimestest kasutas oma nõrkusi, oma piiratust stardiplatvormina ning kasvatas usu jõudu ja soovi jõudu (aga soovid – see on väga oluline, nagu me näeme järgmises peatükis), pööramata selga omaenda nõrkusele ja hirmudele ning püüdmata end „valuvaigistitesse“ unustada nagu teised inimesed, vaid vaadates neile avatult silma ja sooritades iga päev kangelasteo nendest piiridest väljumiseks, pühendades selle kangelasteo tulemused mitte isiklikult endale, vaid kogu Inimkonnale, Tema Kõrgeimale Potentsiaalile, Sellele, mida me nimetame Ühtseks Jumalaks, Ühtseks Isaks-Emaks, Ühtseks Vaimuks, mõistes, et kõik need kõrgeimad omadused ei saavuta oma kriitilist massi mitte praegu, mitte sel sekundil, vaid tulevikus („tulevases ajastus“), mingis kvalitatiivselt Uues Teadvuses, Mis kord teadvustab End Kõige Põhjusena. Looja Teadvuses.

Ja vaata, see tulevik on käes. Kord – see on Praegu.

Sa küsid, miks ei või lihtsalt uskuda endasse? Võib küll. Kuid võrdle: usku endasse kui eraldiseisvasse olendisse ja usku Endasse kui Ühtse Jumala, Ühtse Elu unikaalsesse avaldumisse, Mis on kehastanud Oma Kõrgeima Potentsiaali ja jätkab Selle laiendamist igal hetkel kõigi Oma unikaalsete

avaldumiste kaudu, millest iga Jumala laps, iga oma reaalsuse looja, jätkab igal hetkel Ühtselt Vaimult-Isalt-Emalt saadud annete, andide arendamist, andes oma igapäevase panuse selle Kõrgeima Potentsiaali kasvatamisse, saades vastutasuks enda jaoks Ühtse Kõrgeima Potentsiaali Uuenenud Versiooni, mida kannavad endas Ühtse Keha kõik lapsed ja osakesed Ühtse Praegu igal hetkel.

Nõustu, usk endasse kui eraldiseisvasse teadvuse kandjasse, keda piirab tema kogemus, ja Usk Endasse kui Ühtse Jumala unikaalsesse avaldumisse, Kes koondab Endasse kogu Inimkonna poolt kantud Ühtse Ajatu Teadvuse Ühtse Kõrgeima Potentsiaali – need on eri asjad.

Kuidas siis uskuda Endasse, Endasse kui oma reaalsuse loojasse, endasse, kes ei ole lahutatud Tervikust, vaid kui jumalasse ja armastatud lapsesse, Ühtse Jumala unikaalsesse avaldumisse Sinu unikaalses inimlikus vormis?

Sest Usk on väga tihedalt seotud soovidega. Me usume sellesse, millesse tahame uskuda. Ja vastupidi: meie soovid on määratud meie uskumustega. Vaatleme lähemalt Sinu soovide eluloovat jõudu.