7. Tunded

Igapäevase teadvuse vaatenurgast näib meile, et meie tunded (aistingud, emotsioonid ja hingelised läbielamised) sõltuvad välistest asjaoludest: ohust tekib hirm, jämedast sõnast – solvumine, tehtud veast – süütunne, kohtumisest armsamaga – armastus, laste „halvast käitumisest“ – ärritus jne.

Kuid Looja Teadvuse vaatenurgast on kõik vastupidi – meie teadvuses on juba olemas alateadlikud (teadvustamata, automaatselt käivituvad) programmid teatud tunnete ja emotsioonide vallandamiseks. Neid võib nimetada tundmise mustriteks. Ja just tundmise mustrid sünnitavad „kvantsupist“ (tõmbavad meie reaalsusesse) vastavad asjaolud: hirm sünnitab ohte ja ähvardusi, solvumine – solvaja, süütunne – vigu, häbi – tõendeid Sinu tühisusest, vihameelsus leiab kellegi, kelle peale vihastada, vihkamine leiab endale vaenlase jne.

Tunded on esmased, välised asjaolud aga teisesed. Muuda oma tundeid ja Sa muudad oma reaalsust.

See mehhanism on väga tihedalt seotud nii meie uskumuste kehastumise mehhanismi kui ka soovide füüsikaga. Ühed uskumused sünnitavad ühed tundemustrid, teised uskumused – teised. Nagu me juba rääkisime, on Usk

objektiivsesse, meist sõltumatult eksisteerivasse reaalsusesse seotud hulga hirmude läbielamisega: surmahirm, eluhirm, hukkamõistu hirm, eksimise hirm, konflikti hirm, rahast ilmajäämise hirm, haigestumise hirm, füüsilise ja emotsionaalse valu hirm, hirm homse päeva ees, muutuste hirm, hirm laste ja nende tuleviku pärast, uute alguste hirm, hirm hirmu ees…

Selle tulemusena koonduvad kõik meie soovid soovi ümber tagada enda ja oma lähedaste turvalisus, kaitsta end igasuguste hirmude ja ohtude eest, mis „objektiivse reaalsuse“ tingimustes on definitsiooni kohaselt võimatu. Ja mida rohkem me püüame end kaitsta (teenida rohkem raha, saada rohkem kontrolli, võimu teiste inimeste üle jne), seda rohkem tekib meil põhjuseid muretsemiseks, samas kui ohtude ulatus vastupidi kasvab. „Mida kõrgemale lendad – seda valusam on kukkuda“.

Usk aga sellesse, et me ise oma teadvusega loome oma reaalsust, innustab meid, avab meile laialdased võimalused inspiratsiooniks ja loominguks, huviks Iseenda vastu, aktiveerides Põhjuse Iseeneses otsimise ja uurimise hasardi ning enesetunnetuse, annab meile võimaluse õppida lülitama sisse just neid tundeid, mida me kogeda soovime, nihutades meie meele tähelepanufookuse „väliselt“ mõtlemiselt ja väliste sündmuste analüüsilt siseolekute vaatlemisele ja eneserefleksioonile. Usk sellesse, et oleme igas mõttes loojad, stimuleerib meid õppima end valitsema, nõrgendades järk-järgult (ja seejärel lülitades sootuks välja) reageerimisprogramme välistele

ärritajatele ning omandades vastupidiselt oskusi oma seisundi teadlikuks kaasloomiseks – Tõe elava sõnaga, palves, meditatsioonis, meeledistsipliinis, oma tunnete teadlikus vaatlemises ja muundamises, kuni Tingimusteta Armastuse ja kõigi Tema varjundite läbikogemiseni: peenest hingevärinast kuni Jumaliku Armu ning Ühtsuseni kõigega, mis on.

Looja Teadvus annab meile sellise loova eneseväljenduse vabaduse ja avab meile sellised Kõrgeima Naudingu perspektiivid läbi oma seisundi teadliku juhtimise, et meie soovid tõukavad meid „võiduajades“ tegelema vaid sellega: üha sügavamalt ja laiemalt avama oma loomevõimalusi, oma andeid, tundma Iseennast, omandama üha uusi teadliku loomise tööriistu ja laiendama teadvusega töötamise vahendite arsenali, kasvades terveks Teadvuse Tehnoloogiate puuks, sisuliselt Elupuuks, mille kõige magusamaks viljaks saab Armastuse Tehnoloogia. Miks Tehnoloogia? Sest nüüd saame me käivitada, luua Armastust teadlikult, juhtides oma teadvust. On olemas võtmesammud, mida tehes saame me garanteeritud tulemuse. Mis see siis on, kui mitte tehnoloogia?

Jah, see tehnoloogia, Armastuse Tehnoloogia, nõuab meilt esmalt paljude meie jaoks fundamentaalselt uute oskuste omandamist, „Looja teadvuse peenmotoorikat“ – distsiplineerida oma meelt, suunates tähelepanufookuse tundeaistingutele, õppida juhtima oma energeetilist

seisundit, sulgedes lekked ja suurendades elujõu juurdevoolu, hoida teadvuse hügieeni, valida teadlikult Usk kõige toimuva täiuslikkusesse, võttes ikka ja jälle endale Looja Vastutuse mistahes olukordades ja asjaoludes, saavutada püsiv sisedialoog oma Mina Kõrgeimate, ajatute aspektidega (Üliteadvusega, Ühtse Hinge, Ühtse Vaimu, Jumal Isa-Emaga, Kristuse Teadvusega, esivanematest-jumalate ja teejuhatajatest-jumalatega, oma Kõrgema Minaga), otsida ja leida kõige toimuva Põhjus ainult Iseeneses, arendada igapäevaselt oma andeid, juhindudes naudingu, mitte kohustuste kompassist – ühesõnaga, õppida elama Rõõmus, mitte hirmust ja võlatundest („ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“) ning palju-palju teisi oma sisemiselt jõult ja tõhususelt tähtsaid ja võimsaid, kuid sisetundelt väga kergust loovaid – ühesõnaga vingeid ja suurepäraseid – teadvuse oskusi, – seepärast võtab see kõik aega, nii et ära ole enda vastu sellel teel liiga range ja nõudlik, sest lõppkokkuvõttes õigustab seda kõike ligipääs Kõrgeimatele reaalsustele ja Kõrgeimale Naudingule, mis on omane meie jumalinimlikule loomusele – Absoluutsele Tingimusteta Igavesele Armastusele.

Kuid kõige peamine selles Tehnoloogias, Armastuse Tehnoloogias, on see, et me saame luua Armastuse, sisuliselt Elava Paradiisi, keset mistahes põrgut, ning ülendada igasuguse valu, kannatused ja läbielamised nende kõrgeimasse potentsiaali – meie annete uutesse ja uutesse

tahkudesse ning Jumaliku Armastuse piiritu Vikerkaare varjunditesse.

Nii suudavad vaid jumalad. Ja meie Sinuga õpime seda, Minu armastatud sõber.

See on Sinu loomuses. Tuleb vaid seda väga soovida ja nõuda. Nõuda oma teed. Kuuluta oma Jumalikku tahet Vaimu vabaduse saavutamiseks, Sisemise Tõe avanemiseks ning Absoluutse Tingimusteta Igavese Armastuse oskuste omandamiseks!

Niisiis, tunded on esmased, välised asjaolud aga teisesed, väline sündmuste voog on vaid lavakujundus, milles avanevad tundmise mustrid, millega oleme harjunud. Varasema tundespektri (viha, solvumine, süütunne, hirm, häbi jne) puhul nimetatakse neid tundmise mustreid sageli emotsionaalseteks laenguteks. Need sisemised emotsionaalsed laengud kujunevad inimesel välja väga varakult, lapse- ja noorukieas – kogetud emotsionaalsete traumade tagajärjel – ning taastoodavad end hilisemas elus tsükliliselt, kutsudes meis ikka ja jälle esile samu emotsioone, kuid võib-olla uute inimestega ja uutes eluasjaoludes. Lavakujundus muutub, läbielamiste olemus jääb samaks – seni, kuni inimene ei hakka otsima ja tunnistama kõige toimuva põhjust Iseeneses ja ainult Iseeneses – ei hakka tegelema

eneserefleksiooniga, enesetunnetusega, ei avasta neid „laenguid“ ega tee neid „kahjutuks“.

Ja nagu öeldakse selles anekdoodis: „psühhoteraapiale kulub viis aastat“. Kuid koos Jumalaga, meie teadvuse Arhitektiga, võtab see tee, tervenemise tee, loetud minutid, isegi hetked. Just selleks tervenemiseks, teisenemiseks, meie teadvuse transformatsiooniks ongi meil Jumalat vaja. Mitte selleks, et pidevalt tegeleda negatiivsete tagajärgedega, vaid selleks, et kõrvaldada põhjus ise. Sellele peabki ennekõike olema suunatud meie palve:

„Issand, meie Isa, õpeta meid kõiges ja alati, igasugustes eluasjaoludes, otsima põhjust Iseenesest ja ainult Iseenesest – ning seda leides, parandama,“ –

soovitab meile Püha Kolmainu Sergiuse kloostri arhimandriit, isa Kirill (Pavlov), kaasaegne pühak ja imetegija. Ja selle „parandamise“ mõte ei seisne Iseenda ümbertegemises, vaid selles, et võttes vastu Põhjuse Iseeneses, võttes vastu Looja Vastutuse oma loomingu eest, saavutada valitsemine Iseenda üle, tagastada võim Iseendale ning mitte kunagi enam anda seda oma Usuga üle välistele objektidele, välistele põhjustele, välisele lavakujundusele, olgu need siis inimesed või „objektiivsed asjaolud“.

Hea uudis – ja selle sisemise töö inspireeriv osa – seisneb selles, et lõppkokkuvõttes me

avastame, et kogu meie kogemus on täiuslik ja et isegi need esmased „lapsepõlve emotsionaalsed traumad“ või, nagu psühholoogid ütlevad, „juurepisoodid“, milles kujunesid ühed või teised emotsionaalsed laengud, olid sinna pandud meie enda soovil, olid meie poolt, meie kõrgemate aspektide, meie Jumaliku olemuse poolt eelnevalt „planeeritud“ kui hingekogemus, mis on vajalik tema kujunemisel ja tarkuse omandamisel. Kogu see „lapsepõlves armastusest ilmajäämine“, millest psühholoogid sageli räägivad, oli meisterlikult lavastatud, et pärast teatud arvu negatiivsete kogemuste kordumist pöörduksime me, leidmata mingeid väliseid lahendusi, sissepoole ja õpiksime ise genereerima Armastust, looma Teda, mitte ei jookseks väljasirutatud käega, anudes armastust teistelt samasugustelt kerjustelt nagu me ise – vanematelt, partneritelt, abikaasadelt, sõpradelt…

Just meie jõuetuse, hirmude, süütunde, eraldatuse, kannatuse ja võitluse tundelise läbielamise kogemusest – meie vaimse vaesuse, oma ebatäiuslikkuse häbi, igat liiki pahede ja sõltuvuste orjuse kogemusest – sünnivad soovid vaimu tugevdamiseks: soovid saavutada Kõrgeim Jõud, Kõrgeim Vabadus, Kõrgeim Tahe, Kõrgeim Mõistuspärasus, Kõrgeim Kartmatus, Kõrgeim Nauding, Ühtsus, Terviklikkus, Kooskõla ja Armastus – kõik need omadused, mida me omistame Jumalale kui meie arengu Kõrgeimale Potentsiaalile. Ja nagu me nüüd teame, on kõik soovid juba täidetud, küsimus oli vaid selles, et need soovid meis sünniksid ja tugevneksid. Seepärast

tänu selle eest kõigile meie lapsepõlvetraumadele ja kõigile raskustele, millega oleme eluteel kokku puutunud. Ning just meie ere tundekogemus, eriti negatiivne, teenis nende soovide tugevdamist. Seepärast tänu ka kõigile meie „negatiivsetele“ tunnetele, mis sundisid meid pöörduma sissepoole, otsima ja leidma (või täpsemalt, oma Usuga looma) Põhjuse Iseeneses. Looja Iseeneses. Jumala Iseeneses.

„Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik,“ – ütleb Kristus Mäejutluses.

Vaimuvaesus, olles meie poolt teadvustatud, sünnitab meis vastavad soovid, soovid „vastupidisest lähtudes“. Teisest küljest on soovid juba täidetud. Jääb üle vaid nõuda tulemust ja võtta see vastu täiel rinnal, võtta vastu oma Kõrgeim Potentsiaal, nimetades Teda nimepidi. Ja siin me liigume edasi oma teadvuse tippu, meie „katuse“ juurde. Mis, muuseas öeldes, ilma sellise fundamentaalse ettevalmistuseta oma usu teadliku valiku, oma soovide tunnistamise ja kooskõlastamise ning tundemustrite ümberkirjutamise osas, ühesõnaga, ilma selle fakti tunnistamiseta, et igaüks meist loob (oma teadvusega) ise oma reaalsuse, võib ümbritseva tegelikkuse tänapäevase ebastabiilsuse tingimustes kergesti ka „sõitma minna“ – kui meie teadvusehoone vundament peaks osutuma mitte piisavalt tugevaks. Vundament on olemas, seinad on püsti, läheme üle katusele…