6. Soovid

Asi on selles, et meie materiaalse reaalsuse kõige algsemal tasandil, kvantfüüsika tasandil ehk kõigi võimalike variantide «kvantsupis», sünnivad kõik meie materiaalset maailma moodustavad osakesed (kerkivad esile «kvantsupist») paaris niinimetatud antiosakestega (algmateeriaga). Ja need samad antiosakesed, omades negatiivset massi ja kandes endas negatiivset (märgi poolest) energiat, kujutavad endast meie soovide füüsilist väljendust. Niisiis sünnivad kõik osakesed paaridena: osake-antiosake, see tähendab, et kõik siin maailmas eksisteerib vaid paaris sellele vastavate soovidega. Ja siit tuleneb kaks vapustavat järeldust.

Esimene: kõik soovid on juba täitunud, teisiti lihtsalt ei saagi olla – kvantfüüsika seisukohalt sünnib hetkel, mil sünnib soov (antimateeria), temaga paaris ka mateeria (energia), mis vastab täpselt sellele soovile. Nad lihtsalt ei saa teineteiseta eksisteerida.

Teine järeldus, mis tuleneb esimesest: kõik, mis on Sinu maailmas, on Sinu ja ainult Sinu soovide tulemus, keegi teine pole selles «süüdi». Probleem on selles, et meie, seda teadmata (täpsemalt, uskudes vastupidist, et kõik saavutatakse vaid ränga vaevaga), uskumata sellesse lihtsusesse, tormasime mingite soovide tekkimisel ennastsalgavalt neid täitma – võideldes

maailmaga, painutades asjaolusid, kulutades sellele ääretult palju energiat – energiat, mis oli juba loonud kõik soovitatu, kuid oma saavutamishasardiga võtsime me selle energia juba loodult ära, raisates seda tarbetutele tegudele, võitlusele – raha teenimisele, eesmärkide seadmisele, kavatsustele, plaani väljatöötamisele ja püüdlustele seda ellu viia, inimeste ja ressursside organiseerimisele, kontrollile ning saavutustele jne.

Tulemusena võtsime me energia juba mateerias realiseerunud soovidelt ning need sõna otseses mõttes hajusid meie reaalsuses. Nende asemele tekkis palju sebimist, palju «tähtsaid» – ja mitte kuhugi viivaid – toimetusi, kuid tõelise soovi kehastust ei toimunud: energia oli asjatult kulutatud. See omakorda tekitas meie teadvuses palju vastuolulisi soove. Kord-korralt plaane tehes ja nende elluviimise katsetes pettudes kogusime me sisemist väsimust, solvumist nende peale, «kes meid takistasid», süütunnet «omaenda vigade» pärast, millega me seletasime, miks seekord ei õnnestunud, häbi oma saamatuse pärast, hirmu, et jälle ei tule välja, jne, millest sündisid hoopis teistsugused soovid, mis polnud seotud meie hinge algsete, tõeliste soovidega – soov midagi kellelegi tõestada, soov end õigustada, soov Iseennast karistada, soov mitte omada, et mitte kanda selle eest vastutust, soov laiselda ja mitte midagi teha, säilitades energiariismeid, soov peituda kõigi eest, isegi soov surra, et «häbi maha pesta»…

Ja need alateadlikud (ehk meie poolt teadvustamata) soovid sattusid konflikti kõigi meie uute algatustega. Ka nemad sünnitasid antimateeriana neile vastavat mateeriat: käivitades meie elus vastavaid stsenaariume – haigusi, võlgu, täitmata kohustusi, maine kaotust, kohtulikku ja kriminaalset tagakiusamist, jõulist survet, konflikte, arveteklaarimisi, tohutul hulgal emotsionaalset valu, kannatusi ja lõppkokkuvõttes surma, ning me pidime võitlema juba mitte soovide täitumise, vaid pelgalt ellujäämise nimel. Ja kuigi me käivitasime kõik need protsessid oma elus ise, näis meile, nagu püüaks mingi ebasõbralik ja ohtlik maailm meid hävitada. Ning me tahtsime seista oma eest, kaitsta, kätte maksta, hävitada «vaenlase», kuigi mingit vaenlast peale meie endi pole siin kunagi olnud.

Selle tulemusena kujunes meie sees, meie teadvuses, hulgaliselt vastuolulisi soove, mis nagu luik, vähk ja haug vedasid meie reaalsuse «vankrit» eri suundadesse.

Mida teha? On vaja õppida toime tulema kõigi kogunenud sisemiste vastuoludega ning järk-järgult puhastada oma teadvus hävitavatest käitumis- ja otsustusmustritest, alateadlikest programmidest ja vastuolulistest soovidest, mis käivitavad enesehävituse ja iseendaga võitlemise programme. Tuleb viia kooskõlla kõik «vähid ja haugid» meie «luikedega». Ja õppida lõpuks nägema,

et kõik soovid on juba täitunud ega nõua meilt mingeid pingutusi, teod aga on meile vajalikud vaid loovuseks, mitte saavutusteks, sest soov luua, koos-luua üksteisega, on meie hinge iseseisvad soovid, mis loovad samuti enda jaoks kõik vajalikud tingimused, et saaksime avalduda loojatena ja ehitajatena – needki on meie hinge tõelised soovid, ja just nemad nõuavad meie avaldumist, meie tegusid, ning nendegi soovidega sünnib vastav energia – see on inspiratsiooni, vaimustuse, loomepuhangu ja hingeimpulsside energia liitumiseks mõttekaaslastega, kaasloojatega.

Seepärast, mu sõber, võid Sa mitte muretseda selle pärast, et kuna kõik Sinu soovid on juba täitunud, pole Sul «üldse midagi teha». Vastupidi, võttes oma soovid vastu täitunutena, vabaned Sa vajadusest teenida, reaalsust painutada, kontrollida, teistega manipuleerida ja saavutada, vabaned – oma hinge tõeliste soovide elluviimiseks – Loovuseks, Armastuseks ja Mitmetahulise Tõe Kaastundmiseks – oma tõeliseks kutsumuseks, mis ainsana teeb meid õnnelikuks, sest see vastab meie tõelisele loomusele – ja siis suudad Sa kehastada oma Kõrgeimat Potentsiaali – inimese-loojana, elava jumalana lihas, Ühtse Jumala, Ühtse Elu ainulaadse avaldusena Sinu kordumatus inimlikus vormis, kehastades elava eeskujuna unistust Igavesest Elust. Sest Sul pole enam

mingit põhjust surra, kuivõrd surmasoov saab Sinu poolt tervendatud, elusoov aga, Tõelise Elu soov, vaid tugevneb ja kehastub Igavese Olemise reaalsuses.

See ei ole mingi muinasjutt. See on reaalsus. Sest kõik Sinu soovid on juba täitunud. Milliste soovidega on loodud Sinu praegune reaalsus? Kas Sa suudad neid ära tunda?