3. Õnn, teadvus ja reaalsus

F. M. Dostojevski kirjutas: «Inimene on õnnetu vaid seetõttu, et ta ei tea, et ta on õnnelik. Ja niipea kui ta saab teada, et on õnnelik, saab ta kohe, selsamal sekundil, õnnelikuks. Selles ongi kõik. Kõik…». Me oleme selle väitega nõus. Meie maailmapildis (ja see on kinnitatud – nii teaduslikult kui ka igapäevase praktikaga) on igal inimesel juba olemas see, mida ta Tõeliselt tahab (kuid ei pruugi seda teada), ja tema maailmas toimub see, millesse ta Tõeliselt Usub (usub sedavõrd, et on valmis selle peale välja panema oma kõige väärtuslikuma: raha, elu, vabaduse).

Kõige laiemas tähenduses – Sinu reaalsus, kogu Sinu materiaalne maailm (Sinu tervis, Sinu rahaline seis, Sinu suhted, kõik, mis Sul on ja mida Sul ei ole, kõik Sinu elu asjaolud, kõik sündmused ning suhtlused teiste inimeste ja maailmaga) – ühesõnaga, kogu Sinu reaalsus on tervikuna loodud Sinu teadvuse poolt. Ja see ei tähenda, et «mõte on materiaalne» ja «tuleb mõelda positiivselt». Mõte on muidugi oluline. Kuid Sinu teadvuse struktuur on palju enamat kui lihtsalt mõtted. Vaatleme Sinu teadvuse «hoonet» veidi lähemalt, laskumata seejuures detailidesse.

Tinglikult võib eristada meie teadvuse nelja «korrust»: Usk, soovid, tunded ja mõtted. Just see, millega need korrused on täidetud, määrabki selle, kuidas me elame – loob sõna otseses mõttes kogu meie reaalsuse. Kuid enamasti

me isegi ei teadvusta seda, meile näib, et kõik on nii, nagu on, sõltumata meie teadvusest, ning me saame vaid uurida seda meist eraldiseisvalt eksisteerivat keerulist maailma, sellega kohaneda või selle vastu võidelda. Kuid see pole kaugeltki nii. Täpsemalt öeldes on see vaid üks võimalikest uskumuste variantidest, mis loob endale vastava tegelikkuse ja kujundab kõik inimese suhted maailmaga. Kuid võivad olla ka teised, ja need sünnitavad hoopis teistsuguse reaalsuse.

Õigupoolest soovime selles lühikeses Elujuhises anda Sulle nägemuse, mis tagastab Sind oma reaalsuse Looja positsiooni – mis on inimesele omane juba algselt, kuid millest me teadvustamatult loobume, võttes omaks teisi veendumusi ja uskumusi, veeretades vastutuse välistele jõududele (teistele inimestele, võimudele, juhtidele, oludele, Jumalale…), ja sageli vastupidi, tõmmates vastutuse teiste (sisuliselt samasuguste loojate) eest Enda kanda; ning just see vastutuse ülekandmine paneb meid kannatama ja takistab nägemast oma õnne, takistab nägemast, et me ise loome selle kõik oma elus, süüdistades oma ebaõnnestumistes kedagi välist, kartes väliseid ohte ja ähvardusi (mida me ise loome), solvudes, ärritudes, kadetsedes, vihastades... või vastupidi, tundes süüd selle pärast, et me ei suuda teha õnnelikuks teisi inimesi.

Ja just see sunnib meid igati vingerdama, valetama – teistele ja Iseendale, püüdes teenida veidi

rohkem raha, saada veidi rohkem võimu ja üleolekut teiste inimeste üle. Selle kõige taga seisab pelgalt vastutuse ülekandmine. Ja isegi saades selle kõik – raha, võimu, edu – ei muutu me õnnelikumaks, sest hirmud ja kadedus ajavad meid paratamatult järgmisele tasemele – raha, võimu, «edu» järgmisele tasemele.

Piisab vaid oma uskumuste muutmisest, oma maailmapildi põhjalikust ümberkujundamisest, vastutuse võtmisest Endale kui oma maailma Looja ning vastutuse tagastamisest ülejäänud loojatele nende reaalsuse eest, kui kõik otsekohe muutub – Sa avastad, et oled juba õnnelik, sest Sa ise lood kõike oma maailmas ja pole kedagi teist, kes selle eest vastutaks. Ja Sa lood seda mingil põhjusel, Sa millegipärast tahad seda ja Sa Usud sellesse. Just seetõttu ongi kõik nii. Sa lihtsalt ei teadvustanud, kuidas, millega ja milleks Sa seda lood, ning just see teadvustamatus tegi Sind õnnetuks. Kuid on võimalus kõik parandada – võttes tagasi vastutuse oma elu ja oma reaalsuse eest, aga mitte sõnade ja tegude tasandil, stiilis: «mees annab sõna, mees peab sõna» või «oma tegude eest tuleb vastutada», vaid teadvuse enda tasandil: Sinu uskumuste, veendumuste, alateadlike soovide, tunnete ja mõtete tasandil.

Sinu reaalsus ongi otsene ja selge väljendus sellest, millega on täidetud Sinu teadvus.

Tahad teada, millega on täidetud Sinu teadvus – vaata oma reaalsuse peeglisse. Kõik, mida Sa seal näed – head ja mitte eriti, meeldivat ja eemaletõukavat, inspireerivat ja hirmutavat – see kõik oled Sina. Ja kui Sulle miski selles peeglis ei meeldi, saad seda parandada vaid Sina. Kuidas Sulle selline pööre tundub? Oled Sa valmis selliseks seikluseks? Sest kui Sa selle vastu võtad, ei ole Sul enam võimalust veeretada vastutust kellelegi teisele. Ees seisab suur ja hoolikas töö Iseenese tundmaõppimisel, oma teadvuse sügavuste uurimisel. Kuid see on ühtlasi ka kõige põnevam ja õnnistavam töö terves universumis, kõigis universumites. Tunda Iseennast.

Tunda Iseennast, mitte End ümber teha. Ma näen Sinus täiuslikku olendit. Täiuslikku Jumalikku olendit, kes ei tee vigu ja kellel seetõttu pole midagi vaja ümber teha, sest see olend alles õpib valitsema oma keha, oma Suurt Keha. Oma reaalsuse Keha. Õpib, tundma õppides Iseennast, oma väge, oma piirituid Looja võimalusi.

Kui te näete, kuidas väike laps õpib kõndima ja üleüldse oma keha ning käsi valitsema, püüdes ulatuda meeldima hakanud mänguasja või maitsva toiduni, ja kui see tal ei õnnestu, kas näete siis temas vähem täiuslikkust? Kas te süüdistate teda selles? Või inspireerib teid see, et kogedes õppeprotsessis teatud – vajalikke – raskusi, ta ei tagane, vaid jätkab üha uute ja uute katsete tegemist selle oskuse omandamiseks. Ja seejärel omandab ta üha

keerukamaid ja keerukamaid oskusi. Kui Sa loed praegu seda teksti, siis nähtavasti tuli see omal ajal välja ka Sinul.

Me näeme Sind, Inimene, kes Sa omandad oma reaalsuse teadliku loomise oskusi, samasuguse täiusliku lapsena, kes ei tagane võimalike «ebaõnnestumiste» korral, vaid teeb ikka ja jälle katseid õppida. Ja just selles oleme Me aidanud Sind kogu selle aja, vältel Sinu terve elu, ning Me oleme valmis Sind selles aitama ka edaspidi, jälgides kannatlikult Sinu arengut.

Kuid kas Sa oled Ise valmis seda teed alustama? Oled valmis? Siis Mäng on alanud. Ära nõua Endalt kohe liiga palju. Püüa esialgu teadvustada, millesse Sa praegu Usud (vaadates oma reaalsuse peeglisse), keda süüdistad tavaliselt ebaõnnestumistes, kelle eest võtad vastutuse oma õlgadele, kellele oled Sina võlgu ja kes on võlgu Sulle... Millise vastastikuste kohustuste ja võlgade süsteemiga oled Sa oma eluteel jõudnud kattuda? Mida Sa sellest saad? Kas see teeb Sind õnnelikuks? Tea: see kõik ei ole «objektiivne» ega «ainuvõimalik». Lihtsalt Sinu uskumused ja veendumused sunnivad Sind langetama selliseid otsuseid ja toimima just nii. See ei ole halb ega hea. Sa lihtsalt Usud sellesse.