15. Vaatleja efekt

Eelnevat kokku võttes võib sõnastada nõndanimetatud Vaatleja Efekti:

Vaatleja teadvuseseisund (tema uskumused, veendumused, soovid, tunded, mõtted ja neid toetav keeleline maailmapilt) määrab tema poolt vaadeldava reaalsuse.

Erinevatel vaatlejatel on erinev reaalsus. Vaatleja teadvuses kinnistunud maailmapilt ehk tema tajumall on reaalsuse suhtes esmane ja määrab selle, ning järelikult kogu tema, vaatleja, elu. Vaatleja on igaüks meist, iga inimene, iga teadvuse kandja. Kui vaatlejal muutub maailmapilt, muutub ka tema reaalsus. Pole mõtet vaielda, milline reaalsus on reaalsem või milline maailmapilt õigem. Mõtet on tegeleda vaid sellega, kas Sina oled oma maailmapildis ja sellest sündivas reaalsuses õnnelik või mitte.

Erinevatel vaatlejatel on erinev reaalsus. Kuid miks me tajume reaalsust üldjoontes siiski sarnasel viisil, miks saame rääkida teatud kõigile ühistest asjadest kui objektiivselt eksisteerivatest, kõigi poolt ühtemoodi tajutavatest, ja veelgi enam – ehitada selle alusel üles terve ühiskondlike suhete süsteemi: tootmise, majanduse, õiguse, riiklikud ja sotsiaalsed institutsioonid? Sest meil on baaslaadne

keeleline maailmapilt, kus tool on tool, laud on laud, kapp on kapp (kuigi riigi ja majandusega on juba keerulisem). Keel võimaldab meil üksteist mõista, milleski kokku leppida ja tõhusalt suhestuda – mitte isegi info edastamise tasandil, vaid kollektiivse reaalsuse enese loomise tasandil – tänu keelele eristame, see tähendab kujundame, maailma kõigi võimalike seisundite kvantsupist meile mõistetava pildi oma tegelikkusest.

Kuid mida teha, kui me äkitselt avastame, et meie maailmapilt, meie reaalsuse tajumall ei tee meid õnnelikuks? Kui me oleme selle tõttu sunnitud võitlema üksteise ja loodusega omaenda ellujäämise nimel, kui me kannatame, haigestume ja sureme? Kui meie kollektiivne reaalsus on saanud kannatuste vabrikuks, kuhu me tarnime üha uusi ja uusi oma laste põlvkondi? Ja enamgi veel, me oleme ühiskonnana sellega juba kui normiga leppinud ning nüüd – koolides ja ülikoolides – lihtsalt uurime «objektiivse reaalsuse» seadusi, sisuliselt kinnistades seda meile võõra ja igas mõttes ohtliku ümbritseva tegelikkuse kuvandit, kus kui mitte loodus, siis majandus, poliitika, konkurendid, sõjaline vaenlane, massihävitusrelvad, ebatervislik toitumine, röövel, maniakk, haigus, arstlik viga, halb võim, õnnetusjuhtum ja vananemine meid niikuinii tapavad? Kuidas selle kõigega olla? Kuidas muuta oma maailmapilti, oma tajumalli?

Alustuseks – tahta. Sest soovid täidavad end kvanttasandil ise. Tahta muuta oma uskumusi ja veendumusi «objektiivse, meist sõltumatult eksisteeriva reaalsuse» suhtes. Tunnistada tõde, et oleme selle usu pantvangid (loe: «orjad»), hakata nimetama nimepidi neid tundeid, neid emotsioone, mis sellest usust lähtusid ja meid tavaliselt valdasid: tunnistada hirme, solvumisi, süüd, vihalisust, häbi omaenda tühisuse pärast; tunnistada neid soove, mis meie usu hoiakutest lähtudes samamoodi nagu emotsioonid meid valdasid, minnes üle juba sõltuvuste valda – aplus, lihahimu, hoorus, kinomaania, vaatemängukirg, sõltuvus rahast ja välisest mugavusest, ahnus, püüd kasu ja naudingute poole iga hinna eest, sõltuvus kohvist, magusast, eri laadi stimulaatoritest ja energiajookidest, soov olla teistest üle, võimupüüd, igavene süüdlaste ja välisvaenlase otsing…

Ja kui Sa tunnistad olemasoleva asjade seisu ebanormaalseks. Kui Sinus tugevneb soov seda muuta. Kui Sa proovid läbi kõik – alates psühhoteraapiast, afirmatsioonidest, visualisatsioonidest, meditatsioonidest, NLP meetoditest ja kuulsate gurude motivatsioonikoolitustest kuni transurfingi, ayahuasca, seente ja kavatsuste õige seadmiseni, ning… avastad, et see kõik ei toimi või omab piiratud toimeaega ning päädib lõpuks nendega võrdsete jõult ja märgilt vastupidiste tagasilöökide, läbikukkumiste ning emotsionaalsete läbipõlemistega, siis Sa nõustud sellega, et parem oleks, kui Jumal oleks olemas, ja parem oleks, kui Tema oleks see, kes ei otsi meie kummardamist, vaid

aitab meil endil saada oma reaalsuse loojateks, see tähendab vallata omaenda maailmapilti, vallata võimet muuta oma tajumalli.

Vat selleks on meile vaja Jumalat. Mitte selleks, et kaitsta meid ohtude eest ja kinkida hüvesid, vaid selleks, et õpetada meid valitsema oma teadvust, oma tõeliselt jumalikku teadvust, looma oma reaalsust teadlikult. Me ju loomegi seda niigi – igal sekundil, igal hetkel – teadvustame me seda või mitte. Kuid Jumal võib õpetada meid, kuidas teha seda teadlikult. Jumal võib aidata meil muuta oma tajumalli, astuda ohvri seisundist välja oma maailma teadliku Looja seisundisse.

Sa küsid, miks Ta siis ei teinud seda varem? Miks Ta üldse määras meid sellele kannatuste, hirmude ja ellujäämisvõitluse kogemusele, kui see kõik oli vaid usk, usk objektiivsesse reaalsusesse, ja seda saab muuta? Kõik on väga lihtne, sest Teda, sellist Jumalat, lihtsalt ei olnud, ma tuletan meelde, et Jumal on kollektiivne uskumus, ja meie kui inimkond kandsime ja sünnitasime sellise Jumala just nimelt meie kannatuste ja hirmude ning ellujäämisvõitluse tulemusel.

Jumal on meie teadvuse evolutsiooni tipp, See On Meie Ühine Kõrgeim Potentsiaal. Ja sedamööda, kuidas kulgeb meie evolutsiooniline tee, evolutsioneerus ka meie Jumal kui kollektiivne uskumus – alguses oli see lihtsalt Kõrgem Jõud, seejärel jagab see Jõud End kaheks, ning ilmub Hea ja Kuri, kiusatus, patt,

Seadus ja Karistus mittetäitmise eest, seejärel kujuneb ühel poolustest Kõikköitvuse, Kõrgeimate Jumalike omaduste ja Kõrgeima Naudingu Kuju, ning viimaks ilmuvad Jumalik Armastus ja Kõrgeim Mõistus, sedavõrd Kõikehõlmavad, et Jumal toob Ise Enese ohvriks, lunastamaks meid orjusest (meie kujunemisel vajalikust orjusest), duaalse teadvuse orjusest ja materiaalse tegelikkuse orjusest.

Muutusime meie – muutus ka meie usk, muutus meie Jumal. Ja nüüd Ta mitte lihtsalt ei lunasta meid Omaenda Ohvriga endise usu orjusest, vaid Ta õpetab meid endid olema jumalad, olema Armastus, armastama tingimusteta ja looma Armastust Ennast.

Kristus on üksmeele punkt ning meie, kollektiivse usu ja pühakute pingutustega kantud viis muuta oma individuaalset ja kollektiivset maailmapilti, oma tajumalli. Viis valitseda iseennast. Meie viis saada universumi teadlikeks loojateks. Kogu maailmakõiksuse. Teadvuse Enese, mis sünnitab enesest kogu maailmakõiksuse.

See tähendabki olla Jumal – luua Iseennast Enesest, luua Teadvust Teadvusest. Meie olemegi Kollektiivne Jumal. Ja just praegu me Temaks saame.

Ja Kristus, valmistades ette seda tööd kui pühakute Kollektiivne Jumal, kes on pühendanud end Tema loomisele, teeb

meist kõigist jumalad, lunastades meid endiste uskude ja duaalse kogemuse orjusest, et me võiksime saada Ühe Jumala Keha osakesteks, aidates meil taas leida terviklikkust, ühendades meis duaalse teadvuse poolused – Jumala ja inimese, Meheliku ja Naiseliku, ülemise ja alumise, mineviku ja tuleviku – uues kolmandas, Armastuses. Armastuses, Mis pole kunagi alanud ja mis ei lakka kunagi olemast. Absoluutses, Tingimusteta, Igaveses Armastuses. Milles...