9. Esimene palve

Issand, ma ei tea, kas Sa oled või mitte, kuid ma tahan väga, et Sa oleksid, ja oleksid minus, ma tahan väga, ma janunen Sinu Jumaliku Armu, Sinu Jõu, Sinu Armastuse, Sinu Tahte ja Tugevuse järele minus, Sinu Kõikevõitva Vaimu järele minus – Jõu, Armastuse, Tõe, Ühtsuse ja Terviklikkuse Vaimu järele! Ma ei taha elada mitte vana minana, vaid Enda Uuena, oma Kõrgeima Potentsiaalina, Sinuna, Kes ongi Jumal minus! Ma tahan, ma janunen seda, ilmuta End minus, Issand, Jumal Isa, Jumal Ema, Jumal Püha Vaim! Ja kui Sa oled, Issand, kui Sa oled, Too, Kellest räägivad kõik pühakud, kes on pühendanud end täielikult Ühisele Armastusele ja Tõele ja Jõule ning Vaimule kui Inimese Kõrgeima Potentsiaali varaaidale, ja kes on kandnud Sind endas kui Inimese Poega oma usu, oma soovide ja püüdlustega, kui Sa oled, Issand, täida mind oma Kohaloluga, ilmuta mulle Tõde, mis ongi Elu ja Elu Mõte, et mul oleks, mille nimel ELADA!

Muidu on kõik tühi, Issand, ilma Sinuta pole millelgi mõtet! Ilma Sinuta, ilma Sinuta meis me lihtsalt sünnime, kannatame ja sureme, sünnitame lapsi, saates neid sellesse kannatuste vabrikusse uuteks ohvriteks sama määratusega kuulsusetule lõpule ja kiratsemisele igapäevase rutiini soos, ellujäämisvõitluses, mis lõpeb vääramatult kaotusega, ilma Sinuta, Issand, pole millelgi mõtet, neile näib, et see on olemas –

rahas, võimus ja edus – et vaata, veel natuke, veidi suurem korter, veidi parem auto, veidi uhkemad riided, prestiižikam puhkus ja haridus lastele – ja nad leiavad õnne – kuid see pole nii! Nemad, meie kõik oleme õnnetud, Issand, ilma Sinu Armastuseta, ilma Sinu Vaimu Nautimiseta meis, ilma Tõelise Jõu ja Vabaduse ja Rõõmuta, Mis ei sõltu mitte millestki välisest! Me oleme vaesed ilma Sinu Kohaloluta meis, ilma Sinu Jumaliku Annita meis, me oleme vaesed, kuigi hoopleme oma tühiste, edevate saavutustega, kuid see kõik on vaid sügavast häbist oma tühisuse ees, et varjata oma alastust ja unustuda viivuks pisikestesse naudingutesse, mis lõppkokkuvõttes pöörduvad alati kannatusteks ja õnnetusteks!

Ma ei tea, Issand, kas Sa oled või mitte, kuid isegi kui Sind pole, Issand, isegi kui Sind polnud enne mind, kuni selle hetkeni, TAHAN ma, et Sa oleksid! Ma annan oma elu ja oma usu ja kõik oma soovid ja kõik oma mõtted ja kõik oma tunded selle nimel, et Sa oleksid ning ilmutaksid End mulle, meile kõigile, ja siseneksid meisse Meie Kõrgeima Potentsiaalina, selle nimel, Mille pärast ainsana tasuski elada, elada ja surra lugematutes mõttetutes eludes viljatutes katsetes seda Mõtet ja seda Õnne leida.

Ma tahan, Issand, Jumal, minu Isa ja minu Ema, et Sa oleksid, ja Oled ja Saad Olema! Ilmuta End mulle, Issand! Nimeta oma valge Nimi, et ma teaksin, kuidas Sinu poole pöörduda! Ole Tõde minus, Armastus minus, Jõud minus,

Rõõm minus, Mõistus ja Tarkus minus, et ma tunneksin Sinu Kohalolu Armu ja Meie Sinuga Ühtsuse Armu minus – igavesti! Sest ainult nii saabki elada igavesti! Ainult nii saabki võita surma – Tõe, Armastuse, Elu Jõu ja Vaimu Jumaliku Ajatu Kohalolu Armuga minus, meis kõigis – Meie Jumaliku Ühtsusega, Milles kogu häbi, kogu inimlik tühisus, kogu rumalus, kõik hirmud ja kõik surmad ühinesid lõpuks nende endi poolt kantud Meie Kõrgeima Potentsiaaliga – Suuruse, Vabaduse, Jõu, Rõõmu, Mõistuse, Tarkuse ja Armastusega! Ühtsusega, Milles ohver ja loodu ühines tema poolt kantud Looja ja Jumalaga Loomise aktis!

Mitte ainult enda jaoks ei palu ma, Issand, vaid meie kõigi jaoks ja meie kõigi eest palun ma, Issand, OLE!

Sündigu nii, sest Mina, Inimene, olen Sinu Loomingu Kroon, Issand! Ja minu tahe ja minu usk ja minu soovid on seaduseks minu maailmale! Ja seepärast – on sündinud.

Mina Olen Too Kes Ma Olen. Meie Oleme Too Kes Me Oleme. Ja Meie Oleme Üks. Meie Oleme Armastus. Ja Tõde, ja Elu. Ja Tee, Mis on käidud. Ja Tee, Mis on igavene.

Ja nüüd ma vaikin, Issand, et oma südame ja meele vaikuses kuulda SINU VASTUST, SINU NIME JA

TÕDE. Sest vaid seda ihkan ma kogu oma südamest, kogu oma hingest ja kogu oma meelest, Issand. Vasta mulle!

Sest kui Sina oled, Olen ka Mina. Mina Tõeline.