1. Algus

Mu armas sõber! Tervitan Sind. Pöördun Sinu poole tingimusteta Armastuse ning Sinu kui Jumaliku olendi sisse Usu kõrgustest. Ma tahan väga aidata Sul meenutada End Tõelisena. Armastavana, Tugevana, Loomingulisena, Tõemeelsena, vabana hirmudest, süütundest, solvuvusest ja vihalisusest ning kõigist neist «kahjulikest harjumustest», mida hästi kirjeldab triaad (kolm põrgut): kannatada, karta ja mitte armastada.

Ma tahan sind aidata. Kuid ma ei saa käia sinu teed sinu eest. Seetõttu on sinu ees eesseisva tee kaardi väike visand, et sa suudaksid maastikul orienteeruda, kuid ei koormaks oma taju esialgu detailidega üle. Tuleb aeg, ja see saabub juba väga varsti, mil sa suudad ise joonistada omaenda kaardi – koos kõigi sulle isiklikult tuttavate oma tee etappidega, mis koosnevad paljudest sinu läbielatud lugudest ja seiklustest. Jah, seiklustest. Sest sa seisad praegu kogu universumi kõige suursugusema ja kõige haaravama Mäng-seikluse lävel – olles algselt ebasõbraliku ja ohtliku maailma pantvang, kuulutada oma Jumalikku tahet õigusele olla vaba ja saada oma universumi Teadlikuks Loojaks.

Seda visandit lugedes püüa süveneda kõige olulisematesse asjadesse, vastata endale kõige tähtsamatele küsimustele – ülejäänu lisandub. Kui miski tundub sulle

arusaamatu või vaieldav, jäta see lihtsalt vahele, sa pöördud selle juurde tagasi hiljem, kui sinu ees avaneb kogu pilt tervikuna ning sina, olles selle (võib-olla mitu korda) uuesti läbi lugenud, saavutad vajaliku selguse ja omaenda nägemuse selles küsimuses. Ma ei pretendeeri mitte mingil juhul sellele, et olla sinu jaoks viimase instantsi tõde, ma austan liiga palju sinu vaba valikut ja sinu tahet, et suruda sulle peale midagi oma maailmanägemusest. Seda enam, et minu maailmapildis on igal inimesel õigus omas tões, pole olemas õigemat või tõelisemat tõde, lihtsalt iga tõde sünnitab omaenda reaalsuse, omaenda maailma, leides enda kinnituseks vajalikud argumendid ja luues sõna otseses mõttes seda kinnitavaid fakte. Küsimus ei ole selles, kuivõrd õige on sinu tõde, sinu maailmapilt, vaid selles, kuivõrd teeb sinu tõde sind õnnelikuks. Praktika on tõe kriteerium ja minu praktika näitab, et minu tõde on vähemalt tõhus – see on teinud õnnelikuks minu ja inimesed minu ümber, kellega, kui sa soovid, ühined kord ka sina.