Kust tuleb hapnik, mida me hingame?

Lühike vastus

Ookeanid annavad väga suure osa Maa hapnikust. Sageli öeldakse, et umbes poole. Ülejäänu tuleb metsadest, rohumaadest ja muudest taimedest. Need on ümardatud kirjeldused, mitte täpne arvestus, kuid pilt on selge: hapnik, mida hingame, pärineb meie enda planeedi ookeanidest, metsadest ja rohumaadest.

Kui lootsid leida kaardilt ühe koha, siis seda ei ole. Varu on jaotunud kogu Maale ja suur osa sellest tuleb ookeanidest, mida enamik meist harva näeb.

Tasub öelda selgelt, mis see artikkel ei ole. See ei ole teaduslik tabel. Siinsed arvud on igapäevased hinnangud: ookeanid umbes pool, ülejäänu maismaataimedest. Kes soovib täpseid arve, peaks vaatama Maa-teadlaste töid. Meie tahame jagada pilti, sest pilti on lihtne meelde jätta ja selle eest on lihtne tänulik olla.

Kingitus, mis tuleb kaugelt

On loomulik ette kujutada, et hapnik, mida hingad, pärineb puudelt su akna taga. Need puud on olulised. Kuid tuuled segavad atmosfääri lakkamatult, nii et õhk, mida täna hingad, võis hiljuti olla mõne teise mandri kohal. Hapnikul, mida sisse hingad, ei ole aadressi. See jagatakse ühest ühisest taevast.

Selle juures tasub peatuda. Kuskil on ookean, mida sa ehk kunagi ei näe, ja metsad, mida sa ehk kunagi ei külasta. Sinu tänane hommikune hingetõmme võlgneb neile võib-olla midagi. Umbes 8 miljardit inimest toetub samal ajal samadele allikatele. Keegi ei saada arvet ja kellelgi pole vaja küsida.

Mõtle sellest kui ühisest kodust. Kodus kasutavad paljud inimesed samu ruume, sama vett, sama soojust ja keegi ei pea arvet, kes mida kasutas. Maa toimib veidi samamoodi. See on üks kodu ja väga suur perekond, umbes 8 miljardit inimest, ning õhk on üks esimesi asju, mida ta annab.

Miks me seda harva märkame

Me märkame seda, mida puudu on, mitte seda, mis on alati olemas. Hingetõmme on nii ühtlane ja vaikne, et see taandub tagaplaanile, ning paljud inimesed elavad terve päeva, mõtlemata sellele kordagi. Siiski on see päeva esimene kingitus ja viimane ning ei nõua meilt midagi. Proovi väikest testi. Järgmine kord, kui oled hõivatud, küsi endalt, millal sa viimati oma hingamisele mõtlesid. Kui vastus on, et ei mäleta, on see normaalne ja pole põhjust muretseda.

Märkamine ongi kogu kutse. Sa ei pea selles hetkes midagi lahendama. Sa pead vaid nägema, et sulle antakse midagi, ikka ja jälle, terve päeva jooksul. Sellest piisab, et alustada.

Mida tänu sulle anda võib

Tänulikkust on uuritud. Emmonsi ja McCulloughi 2003. aasta artiklis, mis ilmus ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology, teatasid inimesed, kes kirjutasid regulaarselt üles, mille eest nad on tänulikud, sagedamini, et tunnevad end paremini, kui kontrollrühmade inimesed. Uuring ei käsitlenud hingamist. Kuid hingetõmme on ehk kõige lihtsam asi, mille eest tänulik olla: see on alati olemas, see on tasuta ja ei vaja erilist juhust. Tänu ei vaja suuri sõnu. See võib olla lühike ja vaikne: aitäh selle hingetõmbe eest.

Aeglane hingamine on veel üks asi, mida teadlased on vaadelnud: mõned uuringud seostavad seda rahulikkuse tundega. Mainime seda ettevaatlikult ega luba midagi. Kui peatud, hingad aeglaselt ja mõtled ookeanidele ja metsadele, teed midagi lihtsat, mida paljud kirjeldavad rahustavana. Siin on väike viis proovida:

• Peatu hetkeks ja hinga üks aeglane hingetõmme sisse.
• Mõtle ookeanidele, metsadele ja rohumaadele, mis seda aitasid luua.
• Hinga välja ja ütle aitäh, oma sõnadega ja oma keeles.

Iga hingetõmme on kingitus meie ühisest kodust. Selle märkamiseks kulub üks minut.