Millist maailma me oma lastele soovime?

Kui mõtleme lastele, soovime paljud samu väheseid asju: turvalisust, puhast õhku ja kohta, kus rahus kasvada. See artikkel vaatab seda soovi rahulikult ja seda, mida saame selle heaks täna teha.

Pilt, mida kanname

Kujuta ette maailma, mille sooviksid lapsele pärandada. Enamik näeb midagi sellist: elavad metsad, linnad, mis on piisavalt vaiksed, et linde kuulda, ja tänavad, kus laps saab hirmuta käia. Võtame aasta 2040 silmapiiri punktiks. See ei ole lubadus ega ennustus. Keegi ei tea, mida see aasta toob. See on pilt ja pilt aitab valida, mis suunas kõndida.

See artikkel räägib sellest suunast. See ei ütle, et maailm muutub kindlaks kuupäevaks. See kutsub küsima küsimust, mis kõlab suurelt ja osutub isiklikuks: millist maailma me oma lastele soovime ja mida saan ma selle heaks täna teha?

Elavad metsad, vaiksed linnad, turvalised lapsed

Võtame pildi osade kaupa. Elavad metsad tulevad esimesena, sest metsad on meie hingamisele lähedal. Ookeanid annavad väga suure osa Maa hapnikust, mida hinnatakse sageli umbes pooleks. Ülejäänu tuleb metsadest, rohumaadest ja muudest taimedest. Iga hingetõmme, mille laps teeb, kannab veidi sellest tööst. Elav planeet ei ole abstraktne soov. See on õhk lapse kopsudes.

Vaiksed linnad tulevad teisena. Vaikus ei ole ainult müra puudumine. See on koht, kus inimestel on aega üksteist märgata. Turvalisus tuleb kolmandana. Seda on kõige lihtsam öelda ja kõige raskem ehitada. Paljude arvates on lapsel rahulikum seal, kus täiskasvanud hoolivad mitte ainult oma lastest, vaid ka üksteisest.

Kust selline maailm tuleb

Sellist maailma ei too ühe päeva üks otsus. See pannakse kokku väikestest asjadest, mida inimesed teevad ikka ja jälle: kuidas räägime naabriga, mille eest täname, kuhu oma tähelepanu suuname. See maailm ehitatakse sellest, mida teeme iga päev.

Meid on Maal umbes 8 miljardit. Kahel inimesel on umbes 99,9 protsenti DNA-st ühine, mida genoomiinstituudid laialdaselt kordavad. Ka õhk on ühine. Tuuled segavad atmosfääri lakkamatult, nii et õhk, mida täna hingad, võis hiljuti olla mõne teise mandri kohal. Laps planeedi teisel poolel ja sinu enda laps, õetütar või naabri poeg hingavad ühest jagatud taevast.

Siin on mõned väikesed sammud, millega alustada:

  • Ütle kord päevas aitäh oma hingetõmbe eest.
  • Veeda üks rahulik minut lapsega, ekraanidest eemal.
  • Märka puud oma tänaval ja seisa selle kõrval hetk.

Miks alustada tänulikkusest

On õiglane küsida, mis pistmist on minuti hingamisel metsade ja lastega. Mitte midagi, kui ootame, et see istutab puid. Midagi, kui küsime, mida see teeb inimesele, kes seda elab. Emmonsi ja McCulloughi 2003. aasta uuringus, mis ilmus ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology, teatasid inimesed, kes kirjutasid regulaarselt üles, mille eest nad on tänulikud, sagedamini, et tunnevad end paremini, kui kontrollrühmad. See on tagasihoidlik tulemus ja me ei luba rohkem, kui see näitab.

Paljud usuvad, et tänulikkus hingetõmbe eest muutub aegamööda hoolimiseks paikade vastu, kust hingetõmme tuleb. See ei ole tõestatud seaduspärasus. See on lootus ja mõistlik põhjus proovida.

Lastele mõeldud maailm on suund, mitte ennustus. Kõnnime selle poole sellega, mida teeme täna.

Jaga artiklit

Küsimused, mida inimesed esitavad

Kas see on ennustus maailma kohta aastal 2040?

Ei. See on pilt suunast. Keegi ei tea, mida tulevik toob, ja WEBREATH ei luba tulemust ühegi kuupäevaks. Kutsume sind astuma väikese sammu maailma poole, kus tahaksid, et lapsed kasvaksid.

Mida saab üks inimene laste tuleviku heaks teha?

Üks inimene ei saa kõike, kuid väikesed igapäevased teod liituvad, kui paljud neid jagavad. Rahulik tänuminut oma hingetõmbe eest on samm, mille võib astuda igaüks.

Kuidas teha minutit lapsega?

Istuge või seiske koos, hingake aeglaselt ja öelge õhu eest aitäh. Hoidke see lühike ja vaikne, ilma ekraanideta. Pärast vasta küsimustele oma lihtsate sõnadega.

Loe järgmist

Millist maailma soovime oma lastele?